Ernst Julius Öpik

ErnstJuliusOpikErnst Julius Öpik (22. oktoober 1893 Kunda – 10. september 1985 Põhja-Iirimaa,
Bangor) oli eesti astronoom, Eesti astronoomiakoolkonna üks rajajaid.

Öpik pidi õppimise kõrvalt elatise teenimiseks töötama õpetajana. 1910– 1912
tegutses aktiivselt harrastusastronoomide seltsis “Vega” koos Aleksander Reinbergi,
vendade Oskar ja Paul Öpikuga.

1911–1912 ilmus Öpiku esimene publikatsioon Vene astronoomiaajakirjas
Mirovedenije vaatlustest Marsi ja Veenuse ning perseiidide kohta.

Pärast Moskva ülikooli lõpetamist töötas observatooriumides Moskvas ja Taškendis.
Oli vabatahtlikuna Vene valgete armees.

Pärast Eesti iseseisvumist töötas Tartu Ülikoolis ja vahepeal Harvardi Ülikoolis.

1944 põgenes Saksamaale. Oli Balti Ülikooli professor ja eesti rektor.

Töötas 1948–1981 Armagh’ observatooriumis Põhja-Iirimaal. 1950–1981 toimetas
ajakirja Irish Astronomical Journal.

Öpik oli üks oma põlvkonna väljapaistvamaid astrofüüsikuid.

1916 aastal avaldatud töös arvutas ta valge kääbuse 40 Eri B tiheduse, kuid pidas
tulemust võimatuks.[1] Seetõttu jäi Öpik ilma valgete kääbuste kui eksootilist tüüpi
tähtede avastamise aust.

Jõudis tähe siseehituse teooriat arendades (aastast 1915) 1922 järeldusele, et
tähtedes toimuvad termotuumareaktsioonid, tõestas seda (sõltumatult Hans Albrecht
Bethest) 1937. Rakendas seda teooriat Päikese ja teiste kääbustähtede evolutsiooni
uurides ning püüdis (1938 ja 1977) selle abil põhjendada jääaegade tekkimist (1952).

Öpik esitas ühe juhtivatest teooriatest jääaegade perioodilisuse kohta. Öpiku järgi
muutub perioodiliselt energiatootmise intensiivsus Päikese keskmes ning see
muudab konvektsioonimustreid Päikese tuumas. Viisi tõttu, kuidas Päikese
atmosfäär reageerib muutustele energiatootmises, jõuab Päikese tuuma
soojenemisel Maa pinnale vähem päikeseenergiat. Öpiku teooriat ei ole kinnitatud
ega ümber lükatud, kuigi see võib-olla seletab neutriinovoogu Päikeselt, mille
avastasid uued maa-alused neutriinodetektorid.

Öpiku võib-olla kõige tähtsam panus teadusesse oli 1938 avaldatud uurimus tähtede
evolutsioonist. Seal ta arutas, millised protsessid võiksid järgneda vesiniku
muundumisele heeliumiks Päikese ja teiste tähtede sees toimuvate
termotuumareaktsioonide käigus. Ta näitas, et kui vesinik ammendub, tõmbub tähe
keskel asuv tuum kokku ning temperatuur tõuseb üle 19 miljoni kraadi. Samal ajal
tähe välisatmosfäär laieneb, nii et Päikese puhul ulatub see Veenuse orbiidini. Maa
ookeanid lähevad keema ning Maa muutub kõrbenud ja surnud planeediks. Praegu
on see pilt üldtunnustatud. Leitakse, et Päikese laienemise tõttu lakkab igasugune
elu Maal umbes 5 miljardi aasta pärast.
Tähtede evolutsiooni arvutused tegi Öpik käsitsi. Tulemusi kinnitasid 10 aastat hiljem
Hoyle’i ja Schwarzschildi arvutused arvutite abil.

Lõi 1918–1922 spiraaludukogude (galaktikate) kauguse määramise meetodi ja tegi
selle põhjal 1922 esimesena kindlaks Andromeeda udukogu kauguse (450 000
parsekit).[2] See oli esimene Galaktika-välise objekti kauguse õige määramine, oma
töös edestas ta nii ajaliselt kui täpsuselt ameeriklast Erwin Hubble’it. Tema kasutatud
meetodit kasutatakse laialdaselt ka tänapäeval.

Kummutas 1933 tähtede termotuumareaktsioonide vältust, meteoriitide vanust ja
Universumi paisumiskiirust arvesse võttes seisukoha, et kosmoloogiline Universum
on ülivana.

Algatas 1930–1934 meteooride vaatluse alal Tartu ja Harvardi observatooriumi
koostöö (asutas Harvardis meteooriuurimise rühma) ning lõi hiljem meteooride
atmosfääris põlemise ja meteoriitide planeediga põrkumise teooria.

Öpiku statistilised uurimused Maaga kohtuvate komeetide ja asteroidide kohta rajasid
aluse meie arusaamale komeetide ja asteroidide liikumisest ning mõjust Maale.

Ennustas 1932 komeedipilve olemasolu Päikesesüsteemi välisosas (Öpiku-Oorti
komeedipilv).

Alustanud 1912 planeetide uurimist, ennustas 1950. aastail, et Marsil leidub rohkesti
meteoriidikraatreid ning et Veenusel on palav, kuiv ja tolmune atmosfäär (mõlemat
oletust on kinnitanud automaatjaamadega Mariner sooritatud uuringud).

Lisaks paljudele õnnestumistele olid mõned Öpiku seisukohad selgelt ekslikud.
Näiteks oli ta pikka aega veendunud, et tumedamad alad Marsi pinnal on tumedad
taimkatte esinemise tõttu neis piirkondades. Ta uskus, et spiraalgalaktikate
spiraalharude otsad liiguvad eespool, mitte ei jää galaktika pööreldes maha.
Tegelikult on see vastupidi. Õpik arvas, et päikeseplekkide esinemise ja maapealsete
poliitiliste revolutsioonide vahel on seos, ehkki midagi sellist pole suudetud tõestada.
Sellist sorti ekstsentriliste vaadete tõttu suhtuti tema töödesse mõnikord vähem
tõsiselt, kui need väärinuks.

Ernst Öpik on tegutsenud ka heliloojana.

Öpiku nime saab aadressil Valukoja 8 rajatav ärihoone.

valukoja_view_03_03