Karl Papello

papello_1

Karl Papello (1890-1958) sündis Viljandimaal sadulsepa pojana. Temast sirgus juba noores eas viljakas leiutaja, kelle nimele kogunes üle 100 patendi ning kes hoiab oma tulejuhtimisseadmega Eesti leiutajate edetabelis kolmandat kohta Skype’i ja Minox fotoaparaadi järel.

Omal ajal leheveergudel Eesti Edisoniks nimetatud Papello oli viljakas leidur, optik ja konstruktor, paljude sõjatehniliste, peenmehaaniliste, optiliste ja meditsiinitehniliste leiutiste autor. Ta tegutses edukalt mehaaniliste analoogarvutite loomisel ja täiustamisel. Antirelativistina püüdis ta oma füüsikateoreetilistes uurimustes arendada valguse mehaanilist õpetust ning tõestada elektrinähtuste allumist mehaanikaseadustele.

Papello asutas 1926 Tallinnas elektrotehnika- ja peenmehaanikatöökoja. Seal valmis ka tema kuulsaim, tolle aja kohta ennekuulmatu ja sõjalises mõttes väga oluline leiutis – õhutõrjekahuri tulejuhtimisseade T5. See võimaldas lennukimüra järgi määrata lennuki asukoha, ennustada ette ka tolle liikumise trajektoori ja edastada andmed kahuri juhtseadmesse. Seadmetele esitasid tellimusi Briti ja Rootsi kaitseministeeriumid ning USA armee, katsetusi tehti ka Prantsusmaal. Esialgu oldi Eestis Papello loodud leiutise suhtes üsna skeptilised ning öeldi, et niisugust aparaati ei saa olla, sest Inglismaal ja USAs pole seda veel leiutatud. Viimaks jäid asja uskuma ka Eesti oma Kaitseväe ametnikud ning võtsid relva kasutusele.

Papello leiutas lisaks ka näiteks “elektroonilise kõrva“, mis võimaldas suurtükipaugu järgi kindlaks määrata patarei asukoha. Rootslased esitasid Papellole leiutise neljale eksemplarile tellimuse, nõudes garantiid mõnelt suuremalt kohalikult pangalt. Siinseid panku ei õnnestunud Papellol aga tehingusse kaasata, mille tulemusel lahkus ta 1932. aastal Eestist Saksamaale Carl Zeissi firmasse. Seal sai temast tunnustatud insener, kelle ülesandeks olid teaduslikud uuringud ja konstrueerimistööde juhendamine.

Pärast teise maailmasõja lõppu langes ta Saksamaal Nõukogude armee kätte, ta küüditati Venemaale ning suunati tööle Moskva lähedale Kolomna ja Zagorski sõjatehastesse. 1952. aastal Papello vabanes ja naasis Jenasse, jätkates tegutsemist insenerina.

Oma töödest kõneles ta väga napisõnaliselt, sõnastades aga oma kreedo nii: “Ma kunagi oma elus ei taha ehitada aparaate, mis on otseselt määratud inimeste tapmiseks ja varanduse hävitamiseks. On õigem öelda, et ma ehitan sõjavastaseid aparaate, mis aitavad tagasi lüüa kallaletunge ja vähendada nende hävitavat mõju.

Karl Papello järgi on nimetatud Ülemiste City hoone aadressil Valukoja 7.

papello2