Arhitekt Jelena Kazaki huvi tuulte vastu on küllaltki omapärane. See kõik algas siis, kui tema arhitektuuriõpingute kolmandal kursusel algas erialaaine nimega parameetriline projekteerimine. Ta leidis võimaluse siduda oma huvi lõputöö ettevalmistamisega, mis torkas silma ning pälvis ka Ülo Pärnitsa stipendiumi näol rahalise toetuse.

Linnaruumis liikudes ei mõtle me sageli, miks teatud kohtades on alati nõnda tuuline. Üldjuhul piirdub see kõigest ilma kirumisega. Samas aga võib ehitiste tuulemustrite muutmine kujutada endast füüsilist ebamugavust ja ohtu. Lisaks hoonete kõrgusele ja asukohale ning linnaehituslikele eripäradele on nende kujul ja suurusel oluline mõju tuule kiirenemisele või leevendamisele. TTÜ vilistlasele, arhitekt Jelena Kazakile on saanud kõik eelnev südameasjaks.  

Jelena Kazak on Tartust pärit neiu, kes selle aasta kevadel lõpetas arhitektuuriõpingud Tallinna Tehnikaülikoolis ning oma lõputöös analüüsis ta Ülemiste City linnaku nelja jalakäijate ala tuulemugavuste seisukohalt. Praegu on Ülemiste City valdavalt büroopiirkond, kuid eesmärk on luua ka elamispindu meeldivas ja rohelises linnakeskkonnas. Inimesed tahavad aega veeta õues, seega on Ülemiste City arenduse puhul oluline atraktiivne, turvaline ja meeldiv väliskeskkond.

Oma kooliajast meenutab Jelena, et talle meeldis nii joonistamine kui matemaatika ja nagu arhitektuuritudengid omakeskis naljatlevad, siis neid kahte kombineerides tekibki arhitektuur. Kui neiu aga TTÜ-s õppima asus, sai ta aru, et arhitektuur ei piirdu ainult sellega. “Tegemist on pigem inimese uurimise ja ruumilise loominguga, mis keskendub sellele, kuidas luua just indiviidile mõeldes häid elu- ja tööruume,” kirjeldab Kazak. Ta lisas, et esimesed kuud tudengina möödusid suuresti otsimise ja avastamise tähe all. “Juba varakult sain aru, et puutun kokku nii paljude erinevate oskustega – joonistamine, matemaatika, arvutamine jne. Teisalt oli see huvitav – leidsin, et on võimalus luua head ruumi inimestele ja arendada enda kodulinna või paiku mujal maailmas.”

Stipendium andis kindluse ja suure panuse tulevikuks

Jelena teadis, et soovib oma lõputöös tegeleda tuulteanalüüsiga, kuid ei teadnud, kuidas seda täpsemalt rakendada. “Kord tehti meile ekskursioon Ülemiste Citys ning märkasin, et seal kõndides oli vahepeal väga tuuline. Lisaks toimus ekskursioon sügisel ehk sadas ka vihma – kokkuvõttes ilmaolud meie meeleolule hästi ei mõjunud,” muigab neiu. “Äkitselt mõtlesin, et soovin oma lõputöös keskenduda just linnakule. Sain tuttavaks Katrin Sulega, kes toona linnakus töötas ning rääkisin talle oma ideest. Ta ütles, et tuultest räägitakse linnakus palju ning tutvustas mulle ka Ülo Pärnitsa stipendiumi võimalusi. Järgmisena panin oma ideekavandi paika ning kooskõlastasin selle ka koolipoolse juhendajaga,” meenutab Kazak.  

Jelena lõputööl oli kokku neli juhendajat – kaks koolist ning kaks Ülemiste Cityst. Linnaku tugi tuli Jelena silmis suureks kasuks. “Kui mul oli vaja mõnd nende kavandatud projekti, mida ma oma töös kajastasin, sain ma väga kiiresti infot. Lisaks rääkisid nad väga palju ka linnaku enda strateegiast – kuidas olla keskkonnasõbralikum ja jätkusuutlikum,” meenutab Kazak ning lisab, et asjaolu, et linnakul on oma kindel kontseptsioon, teeb sellest tervikliku linnaosa. “Väga huvitav oli nendega koostööd teha, sest neil on selge visioon ja on lihtne aru saada, mida nad tahavad. Tänu sellele oli mul lihtsam ka oma tööd projekteerida.” 

Suurimaks probleemiks on Jelena silmis praegu see, et Eestis tehakse tuuleanalüüse väga algeliselt – näidatakse projektis tuuleroos ja nenditakse asjaolu, et tuul on lõunast. “Tegelikult on seda võimalik detailsemalt uurida. Näiteks Ülemiste Citys on kõrghooned, mis mõjutavad tuult väga palju. Mujal Eestis ehk madalama hoonestusega paikades, seda vahet ei tunne. Näiteks Maakri kvartalis on ka väga tuuline. Aga kui tegutseda läbimõeldult, siis saab luua kvaliteetsema ja inimsõbralikuma ruumi,” kirjeldab ta. 

Kuigi kui ehitus on juba lõpusirgel või hooned juba aastaid omal kohal, siis on võimalus olukorda parendada, just see oligi Jelena lõputöö teema. “Minu töö fookuses olid põhimõtteliselt tagajärjed. Kui praegu on linnakus Öpiku maja ees hästi tuuline, siis Alma Tominga maja valmimine viib suuremad tuuleiilid just viimase ette. Oma töös projekteerisin ma viit tüüpi tuulevarjusid – alates väiksematest ja interaktiivsematest kuni suuremate maastikuelementideni,” kirjeldab ta. Lisaks pakuvad ka puud tuulevarju, seega on kõrghaljastusest alati kasu. 

Neiu soovitab soojalt kõigil, kel vähegi huvi, stipendiumile kandideerida. “See on võimalusest haaramine –  kui isegi öeldakse, et projekt ei sobi, siis vähemalt proovisid. Kui ei proovi, siis ei saa kindlasti. Iial ei tea, milline teema võib aktuaalne olla,” kirjeldab ta. Peale rahalise toetuse annab stipendiumile kandideerimine ka võimaluse oma silmaringi laiendada ja luua arvukalt kontakte, sest linnakus on koos mitmed oma ala tipptegijad.  

Stipendium aitas teda palju, sest lõputöö viimases perioodis tuli tööga tegeleda intensiivselt ning tänu sellele avanes tal võimalus oma palgatöölt eemal olla. 

Jelenal on nüüdseks küll ülikool selja taga ning ta töötab oma kursusekaaslase loodud ettevõttes arhitektina. “Teen erinevaid projekte alates eramutest kuni stock office formaadini välja.” Kui ta oma unistustest räägib, siis ei saa paratamatult üle ega ümber tuultest linnaruumis. “Tahaksin parendada Eestis avaliku ruumi ning seda just tuulte ja kliima mõttes. Kuna kõike seda saab arvutiga simuleerida ja arvutada, siis võiks juba hoone projekteerimise faasis mõelda ka väliruumile selle ümber,” kirjeldab ta. “Eks unistused ka täituvad.”

Fotod: Kalev Lilleorg

Vaata Ülo Pärnitsa stipendiumi lühitutvustust siit: