Aasta oli 2005. Kunagine kinnine Dvigateli sõjatehas, räämas tööstushooned Tallinna veerel. Vaid suure pingutusega oli võimalik ette kujutada, et kõigest kümme aastat hiljem on selles paigas õitsev ja kasvav ärilinnak sadade ettevõtete ja tuhandete töötajatega, mida nimetatakse hellitavalt Eesti Ränioruks. Ülo Pärnits suutis seda ette kujutada. Ja aastate jooksul haaras ta kaasa teisi, innustas, suunas, sõlmis sidemeid ning see visioon hakkas reaalset kuju võtma. Ülo ennast jätkuski ainult selleks alusepanemiseks, aga sellest kümnendist piisas, et anda hoog ja suund. Tema sädet ja mõtteid viivad nüüd edasi teised.

Ülo teod ja tegemised sellega muidugi ei piirdunud. Juba enne Ülemiste City loomist oli ta jätnud oma jälje Eesti majandus- ja ühiskonnaellu. Kõige enam Mainori eestvedamise ja juhtimise kaudu läbi viie aastakümne. Seda muuhulgas murrangulisel ajal, kui Mainoris hauti välja IME projekt, juhiti Rahvarinnet ja loodi Eesti Vabariigi majandusseadusandlust. Mainori kasvulavalt ja Ülo käe alt võrsus terve plejaad noori Eesti juhte, kellele ta oli suureks mentoriks ning koos Rootsi meediahiiu Bonnieriga loodi ajaleht Äripäev. Üks võtmeisikuid ja asutajaid oli Ülo ka kunagises peaministriparteis, Koonderakonnas.

“Haridus on kapital!” armastas Ülo öelda. Haridus kandis tema ilmavaates erilist väärtust. See oli asi, millesse nii indiviid kui ühiskond peaksid investeerima pidevalt, kogu elu kestel. Pärast kõrgkooli lõpetamist tuleks elus veel mõni kõrgharidus omandada. Nii oli Ülo ise teinud ja pidas seda enesestmõistetavaks elutõeks, õhutades inimesi enda ümber pidevale enesetäiendamisele. Mitmed haridusasutused kõrgkoolist lasteaiani on rajatud Ülo algatusel või kaasabil. Elu lõpuaastatel oli ta ka Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor rektor.